... terve elu. Töö kui elustiil!

953 päeva. 953-st. Vihmas ja sombus, lumes ja tormis, lõõskava päikese all. Veidi enamgi, kui täpne olla. Nagu ta väljendus – alati oli paar asja teha. Ning just seetõttu olid asjalood seatud paremini kui mujal. Kaugelt enne kui mujal. Asjalood olid seatud. Ning inimene oli kohal, kättesaadav. Tema ainus tee Tartus oli kodunt tööle ja töölt koju. IGA PÄEV!

Ta ema töötas üle neljakümne viie aasta sisuliselt ühel ja samal kohal. Ning temagi plaanis seda teha. Kuigi "laeks" jäi 25 aastat. 25 aastat ja veidike pealegi ühel ja samal kohal. Kui lisada õpingud siinsamas ning 2 aastat Nõukogude Armees, siis teeb see kokku 32 aastat.

Igal tööpäeva hommikul asutas ta end minekule. Ning saabus alles keskmiselt 10 ja pealegi tunni pärast. Igal nädalavahetusel või riigipühal või puhkuse päeval seadis ta end minekule. ... Keskmiselt 8 ja pealegi tundi veetis ta päevas "lihvimas" seda, mis oli ta jaoks oluline. Oluline kõik need 25 + 7 aastat.

Ta arvas ja ... lootis, et piisab sellest, kui ta teeb oma tööd. Et kui ta on lojaalne Ema'le, siis on Ema lojaalne ka temale. Ta eksis. Kui naiivne, kas pole.

Nüüd vaatab ta sellele ajale tagasi. Ahel katkes. Tal ei õnnestunud ei korrata ega ammugi mitte ületada oma ema saavutust.

Kogu tema ambitsioon oli tema töö. Millele ta pühendas sisuliselt enamuse oma kasutada olevast ajast, oma elust. Ja see oli tema teadmine ja tema domeen. Tema ainuke töö.

Muidugi ei saanud ta vaikiv olla, kui Kurjus tõstis pead. Kui Rumalus ja Ebakompetentsus hakkasid õõnestama seda, millele ta oli pühendanud oma parimad aastad. Kui Ülbus koputas uksele. Jah, juba komsomoliaegadel "sõdis" ta sellistega. Ega ülikond riku inimest, olgu ta kommunist või erakondlane, pioneer või skaut, sellise või teistmoodi päevitusega. Ikka inimene ise annab oma parima. Või siis mitte.

Koondatud. ... Jah, see oli tulemas. Ohumärgid olid õhus juba mõnd aega. Ähvardati. "Loobiti kaikaid kodaratesse". Aga ikkagi ... uskumatu. Nädalane etteteatamine ja ... minema. Kui marutõbine koer. Ime, et maha ei lastud. Ei-ei, ta polnud ainuke. Aga asi polegi pelgalt selles.

Ta hüüdis appi! Aga keegi ei kuulanud. Paljud kuulsid, aga ei ... kuulanud. Ema reetis ta. Ja mitmed teisedki.

Nüüd ta mõistab. Mõistab, kuidas eelmise sajandi 30-tel üks vuntsidega mees proovis ja tema eeskujul proovib üks teine, küll vuntsideta, taas. See saab nii selgeks. ... Aga Balti ketis hoidsime me kõvasti kätest! ... Huh! Päh!

All that is necessary for the triumph of evil is that good men do nothing. Te teate, et see ei ole õige, aga te vaikite! ... Trosslukk ei ole kesklukustus, saage aru!

See algabki siitsamast. ... Sest siin tuksub meie süda ja on hoiul meie südametunnistus. Või peaksin kirjutama ... "oli"!?

Pole inimest, pole probleemi. Oleme sedagi juba kuulnud ja kogenud. Karmimail moel, mil iial saabki.

... Inimene. Pühendumus. Lojaalsus. Peaaegu selle viimase lõpuni. ... Ta kordab endale – ei, lugu pole temas. ... See on nendes.

396 tööpäeva. Jah, ta on armastanud rehkendada ja kokku lugeda. ... 396 nö. ületööpäeva 953 rehkendusliku päeva juures, 3170 ületundi. ... 21.02.2012 kuni 30.090.2014. ... Ning 23 aastat enne seda? ... Ning veidike pealegi. ... Iga päev postil. See on olnud tema panus nii viimased aastad kui sisuliselt kogu see aeg. ... 25 aastat. Töö kui elustiil. Jah, milline raiskamine, võib arvata.

See ei olnud lihtsalt 396 päeva. Ei-ei. Ta ei oodanudki, et talle selle eest ... vähemasti otse ... miskit ... eriliselt tasutakse. Tal ei olnud probleemi, kui helistati pühapäeval või mõnel teisel pühal päeval, kui vajati (arvuti)abi. Ei olnud probleemi, kui oli vaja minna "korrale kutsuma" mõnd "ulakat" serverit keset ööd. Ei olnud probleemi, kui keegi praegune või endine kolleeg tema abikäe poole sirutus.

Jah, ta ei ole ega pole iial olnud eriti sõbralik kuju. Ta hindas teistes eelkõige pühendumist oma tööle. Ja otsekohesust. Jah, talle ei meeldinud laialt levinud komme tööle hilineda. Jah, talle ei meeldinud ennast esile upitada, pigem hoidus ... tagaplaanile. Aga ta soovis, et temaga arvestataks.

Ta mõtles, et talle ei loe, kui tema 50. sünnipäev ... või et 25 aastat töötamist ... . Tegelt, luges ikka küll! Mitte seda välist sära ja sunnitud käepigistust vaid ... sisulist tunnustust. A'la "mees, oled meile olnud aastaid abiks, vajadusel me ei loobu sinust ... lahinguta". "Vaikides"!?

Ta lootis, et kui ta on andnud oma parema ... kui mitte muud, siis aja, et siis ... tema tehtud töö loeb inimestele. Ei-ei, mitte neile ..., aga neile, kellega ta on need 25 aastat, või vähemasti suurema osa sellest, koos olnud ... töötanud ... .

... Töötamaks päevast-päeva, hoolimaks oma Ema eest. ... Koondatud. Ja vaid üks mees, vaid üks mees surus tal kätt ning tänas tehtud töö eest. Teised, andke mulle andeks. ... All that is necessary ... Jah, ta loodab siiski, et paljude mõtetes oldi temaga hellem.

Koondatud. ... Ning see ei ületanud isegi mitte kohalikku uudisteläve. Pole inimest, ... Vaikiv Alma Mater.

---

Ta alustas õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis aastal 1982, lõpetanud Tartu Ülikooli Matemaatikateaduskonna aastal 1999. Töötanud aastast 1999 kuni 2012 Majandusteaduskonnas erinevatel ametikohtadel, ka õppejõuna. Aastast 2012 kuni 2014 Tartu Ülikooli IT osakonnas peaspetsialistina. In memoriam arvates 1. oktoober 2014.