[24.8.2012]

Täna tuli meie erksatega [Tartu Ülikoolis] jutuks mh-s eriti viimasel ajal kõrvu kostev küsimus "Miks me õpime (~ peame õppima) matemaatikat?". Tõepoolest. Kuigi mulle endale ei ole see kooli ajal iial selliselt tõstatunud, saan ma aru lastest, kellel see küsimus peakeses vilksab. Eriti meie maailmas, kus ... 2+2 on selge ja ... turule! Muidugi, ka oma lastelt ei ole ma seda kuulnud, samas, kui ka oleks - pead ja kogu lugu! Nii on. Tõsi ka, et sellise küsimuse saame esitada paljude koolis õpetatavate ainete osas, kas pole? Ja samaväärselt tõsi on ka, et kõik põhineb matemaatikal.

Matemaatika on kui ... liivakastimängud lapsele, teadlik liivakastimäng. Raske on alahinnata seda tollal tehtud "liivakoogi" tähtsust meie arengus, samamoodi on ka matemaatikaga.

Mulle on olnud arusaamatu, miks vahepeal matemaatika kohustusliku riigieksami nimistust kadus! ...

Leian, et parim, mida me oma laste heaks saame teha, on neile õpetada matemaatikat. See on rahvusvaheline keel, mida kõneldakse kõikjal ja millest saavad aru meist parimad.

Aga ikkagi, milleks siis? Kui laps esitab küsimuse. Mh. Mõtlen, et ... las leiab ise vastuse ... arvutit oskavad nad ju kõik kasutada (ka matemaatika-sisuline asjapuu).

Matemaatika õpetamine = õpetamine mõtlema! Jah, nii on õige. Muuhulgas. Muidugi, eks siingi ei saa laskuda äärmustesse, selge see, et alustama peab tasa ja targu. Palju, väga palju sõltub õpetajast ja mitte kõik neist - kuidas nad seda ka ise ei sooviks! - ei ole head.