Tõestisündinud, osaliste nimed ja toimumise asukoht on muudetud.

London … jah, just sellist pealkirja kannab külmkapi uksemagnet, mis hiljuti maha kukkus ning parandamist ootas. Ja olekski jäänud ehk ootama, kui mitte … Tehtud. Taas paigas. … Punane buss tõttamas selle metropoli tänavatel …

Aga mitte Londoni parandamine ei olnud see, millest soov kirjutada. Kuigi London sai „parandatud“ just tänu alljärgnevale sündmusele. … Jah, ilmselt oleks rohkem usutav mis-iganes kui see, mis juhtus. Aga … kõigest järgemööda.

Juba oma aastat 5 on saanud kevadperioodil „elajat toidetud“, nagu mina seda nimetan. Ei-ei, see ei ole „elajas“, kindlasti mitte selle otseses tähenduses. Tegemist on protsessiga jalgrattasõidu ümber. Kevadel, kui ilmad kuivemad ja temperatuurgi talutavam välistegemisteks, ajan ratta välja ning asun „elajat toitma“, st. kui vähegi võimalik, siis igal õhtul „nühin“ oma ca 26-kilomeetrist ringi Tartu lähistel. Muidugi välja arvatud Kossu-semude kokkusaamispäevadel, see on püha aeg. Aga juuniks on seegi hea aeg ümber. Olgu ka nimetet ilmselge, et ma ei armasta selgi tegevusel eriti kaaslasi, mulle meeldib see õnnis üksindus, mil oleme kahekesi – „elajas“ ja mina. (Täiesti omaette lugu on, kuidas „elajas“ mu ellu tuli. Aga sellest ehk kunagi edaspidi, puudutab ka minu töiseid tegemisi.)

Nii ka sel suhteliselt sulnil laupäevaõhtusel ajal, mil pärast naasmist tööpostilt sai end seatud rattama. Juba algusest tundus kuidagi … nagu ei klapi. Kodusel sissesõiduteel oli koperdamist, sai siunatud ette aetud autot, millest möödasaamisega oli probleeme. Aga lõpuks olin mugavalt ratta seljas ning valmis „kilomeetreid mõõtma“, tuul vuhisemas kiivril.

Ikka Raja parki ja sealt läbi Lõunakeskuse suunal ja siis Külitse poole. Nagu ikka, ei midagi erinevat sellest enam kui 9000’st kilomeetrist, mis 5 aastaga just-nimelt 99% valdavalt seda teed sõidetud. … Kui siis see juhtus!

Ma pea et vihkan neid rulluisutajaid, kes enda alla terve selle kergsõidukite tee võtavad. Mida profimad , seda laiemaks nad end ajavad. Ratta seljas neile nii vastu kui nendest möödasõit … omaette kunst, ütleks nii. Muidugi, arusaadavalt on ratturil omal kahel rattal ikka pea auasi sellistest mööda sõita. Vähemasti üritada. Ja loota, et vastusõitjad oma pikale venitatud jäsemetega jalgu ei jää. Enamasti ei jää. Seniks ei olnud jäänud.

Seekordki oli tegemist rulluisutajaga, kes sõitis vastassuunas. Muidugi, nagu nad enamasti teevad, suurem osa teest oli … vähemasti mulle tundus, et oli … hõivatud. Olin pöördel ja arvestanud kak-ras tema eest läbi saada, mis igal teisel juhul oleks ilmsesti ka õnnestunud, kuid mitte seekord! …

Siinkohal võiks pikemalt peatuda sugude eripärasustel, aga … pigem mitte. Korrektsuse mõttes. Olgu vaid mainitud, et nagu enamasti neil teedel, oli ka seekord tegemist naisterahvaga, seegi oli juba eemalt tabatav. Ja minu viga oli, pean tunnistama, et ei arvestanud sellega.

… Jah, mitte seekord. Manööver, mida plaanisin, oli mõttes igati filigraanne, kui jätta arvestamata vahetult eelnimetatu. Ja – nagu nimetatud – see manööver oleks igal teisel juhul õnnestunud. Aga mitte seekord.

Matemaatikat studeerinuna arvan teadvat, et kui midagi piisavalt kaua teha ning on vähimgi võimalus selle tegemise juures untsu minemiseks, siis varem-v-hiljem see ka nii juhtub. Peab juhtuma. Noh, kuramus, aga et nii … . Mnjah.

Kokkupõrge oli vältimatu. Naisterahvas ei teadnud midagi minu kõrgest professionaalsusest ja kavandatava filigraansus ei paistnud temani kuidagi jõudvat ja … järgmisel hetkel olin kraavis … ratas ja ka naisterahvas koos minuga.

Huh, silme eest ei jooksnud läbi mitte see elunatuke vaid pigem terendusid murtud luud ja … süüpink, sest vaevalt, et keskit kuskil oleks uskunud seda minu suurepärast plaani, mille suurepärasus oleks seda ka sisuliselt olnud alles õnnestumisel, mida sellest kraavist vaadates kuidagi selliselt ei saanud tunnistada. Isegi mina mitte. Ja nüüd … olen alla ajanud tundmatu naisterahva, kelle füüsiline terviklikkus on ajahetkel suure kahtluse all. Oi-oi!

„Alar, mis sa tegid!“, kuulsin enda kõrvalt kraavist soigumist. Alar!? See on ju minu nimi. Oh, kuramus, olen alla ajanud, üle sõitnud, teelt välja puksinud … you name it … kellegi, kes mind tunneb! See oli miskit, mille vastuvõtmine … võttis aega … silme eest jooksid läbi kujukesed, kellega ma siinmail … ei-ei, ei oska arvatagi. Sellisel juhul on ebameeldivused garanteeritud, sest enamusel, kes mind tunnevad ja on kokku puutunud, nö. tsiviilelus, ei pruugi olla juba ette õrnad tunded minu vastu. Keerasin pead ja …

Oh, vot siis! See oli Meelike. Meelike, kellega me juba jupiti aega ühe katuse all elame. Ja-jaa. Seekord mängis matemaatika ikka kohe … ikka kohe tõsise vingerpussi. Et keskit just sel hetkel selles kohas vastu tuleks ja et see keskit veel … Meelike … mnjah. … Suurema rahasumma loosivõit oleks ka olnud tõenäolisem. Isegi tõsiasja arvestades, et ma ei mängi loosirattal.

Nojah. Esimene mure oli, et kas kondid ikka terved. Pilk kõrvale ei olnud just lohutav, sest Meelikese silmnägu oli verine. Aga, jah, kondid terved. Minu enda lõualuu oli valus, aga esimene mõte peale kontide oli, et kas jalgratas terve, too on mul ju veelgi tähtsam pereliige. Huh, jah, terve, aga lenks viltu. Džentelmen nagu ma olen, tõstsin esmalt oma ratta ja siis aitasin Meelikese jalule ja too hakkas soigudes komberdama kodupoole. Õnneks olid meil mõlemal kiivrid, sest – nagu ka hilisemas tunda andis – peakesed said suurima matsu ja see mats oleks võinud veelgi suurem olla. Mina oma lõualuu olukorrast ei saanud ennemalt aru, kui õhtul üritasin sinna vahele võileiba suruda, ei olnud just kerge ülesanne, valurikas ka.

Arusaadavalt ei jätnud mina sellise pisukese juhtumi tõttu oma rattaringi tegemata, selleks oleks vajalik olnud rohkemat. Lenks sirgu ja „tuld“! „Elajas tahab toitmist“, on mul tavaks selle kohta öelda.

Aga teelgi olles ja hilisemaski mõtlesin selle juhtumi peale ja tahes-tahtmata ning vaatamata lõualuude olukorrale kippus naer peale. Seda lugu on endalgi raske uskuda, kui tekkinud füüsilised äraspidisused seda vahetult ei meenutaks.

Ja kui veel hilisemas hakkas Meelikese silm ja ninajuur rohkem pajapõhja toone võtma, siis – mõelgem ise – neutraalne pilk tema peale igati ontlikus töökollektiivis ja … loodetavasti ei lõhuta koduust, et mind tirida kohtukulli varjavate tiibade ette ja taha! Kui saate aru, mida ma silmas pean. Kuigi, tõsi seegi, et minugi muutunud silmnäo tabamine ei vajanud just teist pilku.

Aga, jah, ise ka usuks ennemalt mida-iganes-muud, kui et … teadagi-kelle teed on ettearvamatud!

Vot. Selline lugu siis. Ja kuna ihuhädadele lisaks olid kannatada saanud ka mitmed aktiivse liigutamise juurde kuuluvad plastmassosad, siis liimimine päevakorda tõusiski ja … ka London sai tagasi külmkapi uksele ilutsema! Edaspidi pean rattama suundumisel veenduma Meelikese asukohas.