SAABUMINE
Nikolajev'isse saabusime 5-kesi - Ago, Fred, Peep, Raul ja mina. Eks laiali jagamistel mängis oma osa perenime esitäht, st. asukoht nimekirjas. Kolm meist - Peep, Raul ja mina - sattusid ühte õpperoodu, meie Peebuga 2. vsvoodis, Raul 5. Ago't ja Fred'i kohtasime sealmail vist ka veel mõned korrad, kindel enam pole. Ago ja Fred'iga kohtusime edaspidi harva, arusaadav, aeg polnud meie enda teha.
Meenub ka, et pidime juuksuri läbima, sisuliselt tehti vajadusel "kausilõige", st. pilotka pähe ja selle järgi juuksed ära, umbes nii.
KASARMU
Kolme v neljakorruseline hoone, kahe sissekäiguga, kui ma õigesti mäletan. Kõrval samasugune, milles oli üleajateenijate ehk praporšike (прапорщик) kool. Suure marsiplatsi ääres, kus maha joonistatud ruudukesed jm. marsisammu harjutamiseks, ümber plakatid.
Meie rood asus esimesel korrusel, kohe sisenemisest paremal haldusruumid (kamorkad), kuhu reameestel polnud loata asja, paremal ülal pesuruumid ja tualett, viimane, muidugi, pottideta, märgistatud jalakohtadega, seega pikemaks mõnulemiseks polnud alust, jah, lihtsam hooldada ka. Kraanikausid asusida keset ruumi vastakuti, st. nagu kahes reas. Paha lugu oli, et vesi oli soolane, meenutagem, et meri polnud teab-mis kaugel. Soolase veega on see teema, et janu sellega ei kustuta ja kui antigi luba juua, siis jõid kuniks magu täis, seega polnud lahtised kõhud (поно́с) mitte harvad. Paremal keskel asus (võre)lukustatud relvaruum, kus asusid meie kalašnikovid jm. relvastus. Sisenemisel otse asus roodukomandöri ruum, selle ees dnevalnõi ehk päevnik (дневальный по роте), see oli alati sõdurpoisiga mehitatud, kes siis karjus "valvel", mil roodukomandör vm. kõrgem ülemus sisenes jne. Roodukomandöri ruumi kõrval asus punaruum ehk punanurk ehk красная комната, seal peeti ka igasugu koosolekuid, vsvood ehk mahtus. (Teatavasti on tavaroodus kolm vsvoodi, aga õppeüksused olid tavaliselt suuremad.)
Põhiruum ehk magamisruum, millel polnud uksi, algas nagu kohe sisenemisel laia koridoriga, oli täis enamasti kahekorruselisi metall-narisid, paarikapud koos, kui just äärel ei olnud. Meie Peebuga magasime kõrvuti kahel alumisel naril. Kujutan ette, et meie saatusekaaslased Kesk-Aasiast ei olnud iial sellist korralikku elulaadi ega korralikke ruume näinudki, sest, tõesti, ruumid olid igati ok. Ja seal magas ca 100-kond meest.
Jah, lisaks meile kolmele oli vist üks eestlane veel, kui mälu ei peta.
Eelnimetet kamorkaga on seotud ka lugu, et seal toimetades, ilmselt koristades, kallasin ma kogemata ümber lahtise valge värvi ämbri. Tegemist oli õlivärviga, seega oli aega koristamiseks. Paraku läks suur osa ühele saapale, veidi valge varjund jäi ikkagi näha, aga ... suht kombes. See juhtum aitas mind hilisemas, aga sellest edaspidi.
KAMRAADID
Jah, eks saatusekaaslaste seltskond oli kirev. Enne meie tulekut oli seal kaks Taga-Kaukaasia kodanikku, ebameeldiv kogemus. Nood ei pidanud teisi keskiks, pugesid "ülemustele" jms.
Oli paar Moskva-venelast, väga intelligentne paar, meeldiv. Oli kas 25-26 aastane, seega meist kaugelt vanem mees. Oli tõstja, pisike poiss, ilmselt raskuste tõstmisega seotud.
SEERSANDID
Vahetult oli neid kolm, st. meie vsvoodi kolme jao osas. Esimese jao komandör (ja vsvoodikomandöri asetäitja) oli pikemat kasvu kõhetu, punetav ja punase peaga seersant, sealtsamast "pärit", aga kaks "lendu" enne meid. Väga tundus, et ta armastas noori poisse, sõna otseses mõttes, aeg-ajalt tabasime öösel tema kaisus ühe "noore". Teised kaks jaokomandöri olid nooremseersandid, eelmisest "lennust", üks neist oli meist lausa aasta noorem. Siinkohal peab meelde tuletama, et Venemaal oli (on) keskkool 10-klassine, meil 11-klassine, pealegi oli meil seljataga üks aasta kõrgkooli. Need kaks "seerut" olid pigem ebameeldivad. Kui saime õppeperioodi lõpus "paelad peale", st. ka nooremseersantideks, siis sai see meie jao "komandör", kes oli eriti ülbe, paraja ketuka. "Teenete eest".
Harvad ei olnud juhud, mil seersant andis ajateenijale 30 kopikat ja ütles, et toogu talle kioskist (asus sadakond meetrit meie kasarmust, kui ma ei eksi, siis kultuurimaja küljes/sees) pakk suitsu Kosmos ning ülejäänud raha tagasi, pakk maksis 70 kopikat.
Mh, ei meenugi, mis sai meie suitsunormist, kumbki me ei suitsetanud, aga norm oli ette nähtud.
Eks tuli kokku puutuda ka teiste seerudega, sealhulgas oli ka teadmata "tumedast" rahvusest vanemseersant, kes oli kohe-kohe demobiliseerumas. Valdavalt olid seersandid ... seersandid, st. mitte meie semud.
OHVITSERID jt.
Roodukomandör oli vanemleitnant. Selline sirge ja veidi närvilise olekuga noorem mees. Aga mitte enam nii noor, et olla vanemleitnant, tundus. Räägiti, et ta olevat olnud ka juba kapten, aga ... olla õppustel peksnud ühte ajateenijat (st. meiesugust) kuulipilduja lintidega ... ilmselt siis läks mehikesel, pean silmas ajateenijat, eriti pahasti ja kaptnenit alandati auastmes. Aga need olid kõlakad.
Meie vsvoodi komandöriks oli leitnant, kellega meil Peebuga tekkis hea side. Isegi nii hea, et hetkel, mil meie teed lõplikult lahku läksid, kinkis ta meile pühendusega raamatu ... paraku läks see hilisemas kaotsi, varastati. Paraku ei meenu selle mehe nägu, kuigi enamuse teise seltskonna näod on silme ees.
Roodu prapor ehk praporšik oli veidi vanem (ehk 30-s) kõhukas mees, kes kutsus meid "studentiki", mitte halva ... tooniga, pigem oli ta meie suhtes kenasti meelestatud. Suhtus meisse mõistvalt. Meenub, et mingil eriti kuumal ajal, mil naasime polügonilt, andis ta eraldi loa veidi tüsedamatele meie seast end pesta. Peep kuulus ka nende hulka, kes eriti kannatasid selle kuumuse ja füüsilise koormuse all, seega oli taoline võimalus teretulnud.
PÄEVAKAVA
Üldiselt oli selliselt, et kell 6 äratus, rivistus, hommikuvõimlemine, tualett, edasi vastavalt tunniplaanile. Kolm korda päevas eine – hommikueine (ka või, pühapäeviti ka muna, tee), lõuna (supp ja nö. praad) ja õhtusöök (tee, teinekord ka küpsised). Punktipealt kell 21 istusime taburettidel oma voodite eest ja jälgisime Vrenja't, sel ajal lubati ka puhtaid kaeluseid õmmelda, seda tuli teha igapäevaselt, aga teinekord pidi sellega enne telekauudiseid hakkama saama. Kell 10 öörahu, laupäeviti kell 23 ja pühapäeva hommikul äratus kell 7. Pühapäeviti oli rohkem vaba aega ka. Tegelt, nädalavahetused olid kõige tüütumad, sest aeg venis ja venis. No, mida sa hing seal ikka teed!
Millega päeva täideti? Poliittund, riviõppus, spordiplats, polügon, söökla toimkond (narjaad). Jah, oli ka vaba aega, nii et sai kodustele kirjutada ja teinekord ka veidi eemal (aga ikka sõjaväelinnakus) asuvat puhvetit külastada, tõsi, ei meenu, et ma seal oleks käinud, küll aga müüs seal ees proua lihapirukaid, neid sai vitsutatud, sõdurpoisil on kõht alati tühi.
Kord kuus oli saun. Ei-ei, ei mingit leilitamist, saime kuuma veega pest, kasarmus mingit sooja vett ei olnud. Samal ajal vahetati ka pesu, sh-s jalanartsud.
LÕUNA BUG ehk ПІВДЕННИЙ БУГ ehk ЮЖНЫЙ БУГ
Jõgi Suur jõgi, mis keerutab linnas. Meie Emajõgi on (oli, tollal) oma 10x kitsam, sel kohal, kus meie silm ulatus. Olime seal korra. Nimelt, meie puuvillased mundrid said mustaks (olid läbi higistatud) ja käisime neid seal pesemas. Seebi asemel liiv ja see oli väga tõhus. Ise olime oma variatsioonidega potisinistes trussikutes ja kunagi valged olnud sinakakarva särkides. Lisaks mundrile pesime ka jalanartsud. Sinnasamma liivale/kividele kogu kraam kuivama, ilmad olid seal soojad ja kogu krempel kuivas kiirelt. Käik jõe äärde oli tegelt linnakust välja, meenub, et laskusime.
Jalanartsudega meenub, et suht "teenistuse" algul said paljud meist kannad puruks, lausa augud tulid sisse, kuna ei osanud jalanartse mähkida, üks teise jao seeruga käisime seda oskust kuskil sõna otseses mõttes nurga taga harjutamas. Jah, see oskus oli hädavajalik, algajate asi. Eks kirsad olid harjumatud ja villid ka sellest. Meenutan, et neissamades tavakirsades jooksime ju ka, st. need olid meie ainukesed jalatsid. Igapäevased. Jalgade korrashoid oli ülioluline.
TOIMKOND ehk NARJAAD ehk НАРЯД
Meie jaoks oli see köögitoimkond, ei enamat. Edaspidi (mil juba tegevarmees), jah, lisaks sellele ka valvetoimkond. Huh, see köögis toimetamine oli karm. Narjaadi asusime õhtul, vist kell 20. Esmalt pidime vastu võtma eelmiselt toimkonnalt, seegi oli ülesanne omaette. Jälgida tuli, et asjad kohal, tööd tehtud jne. Kui ma õigesti mäletan, siis õhtune eine oli juba uue narjaadi koristada. Söökla tarvis oli eraldi hoone, meie asjatasime, kui mälu ei peta, teisel korrusel. Suur söögisaal (10-sed lauad), küpsetamise tsehh, pesutsehh, viimast kutsuti ka "diskoteegiks" ja see oli halvim koht, kuhu sattuda, enamasti karistuseks. Öösel kella 2-3 paiku, teinekord ka hiljem, saine unele, seda pidime kestma sealsamas söögisaalis pinkidel. Hommikul vara hakkas laudade katmine ja siis ka söögi laialitassimine, siis koristamine, siis valmistamine lõunaks, koristamine, valmistamine õhtueineks. Jah, ise sõime pisukese viivitusega, aga ikka korraliselt. Raske!
Meenub, et selles narjaadis oli vist ainuke kord armeeteenistuses, mil mõtlesin, et paneks aknast (teiselt korruselt!) ajama. Eks vist midagi peale narjaadi oli veel "turjas", ei meenu enam.
SAABASTE VARGUS
Ahjaa, siinkohal taas kirsade juurde. Nimelt, eelnevas ma nimetasin, et mul oli õnnetus valge värviga oma saapaid tabada, vist paremat suuremas osas. Nonii, see meenutatud. Nagu nimetet, kui me kööginarjaadis unelema jäime, siis tegime seda sealsamas, pinkidel. Vaid saapad jalast, nartsud peale kuivama, pilotka pea alla ja ... uni tuli seal kiirelt, muidugi. Hommikul ärgates tabasin, et saapad ei ole mu enda omad, katkised ja lääpa tallatud ... jama lugu, sest jalad ja ka saapad on olulised! Vägagi. Ma'i meenuta, et kes ja kuidas, eks ma ise, aga tabasin oma saapad (kas mitte samalgi päeval) ühe teise sõjaväeosa tegelase jalas. Kohe jooksin ühe meie seersandi juurde, teise vsvoodi oma, aga meie roodust, too tuli meiega (olime juba kambakesi) kaasa ja ... aitaski saapad tagasi, abiks oli just see saabaste pisuke valgekarvalisus. Vot siis!
MAAILMA SUURIM "KAPSATÜNN"
Siinkohal, toidu juures, veel ühest meelde jäänud seigast. Nimelt, kas mitte samas hoones, aga keldrikorral, oli toiduainete ladu. Ei meenu, mis põhjusel, aga õnnestus sinna korra sisse saada ja seal nägin ma "maailma suuremaid" kapsaste jm. hapendamise ... "tünne" ... ei-ei, tünn ei ole õige sõna ... "auke". Jah, need olid sellised süvendid maa sees, oma poole meetri kõrguse äärega ja ... ca 4-5 m ehk diameetris ning sama sügavad. Sinna sai redeliga sisse/välja. Põhjas nagu "kauss". Omaette vaatepilt.
POLÜGON
Karm. Kes teab, mida tähendab suvine Ukraina stepp, see teab, millest ma räägin. Karm oli juba sinna jõudmine. Enamasti liikusime sinna täisvarustuses, st. lisaks automaadile ka muu varustus (labidas, granaadikott jm.). Kolonnis vsvoodide kaupa, alatihti ka jooksusammul. Oma 5 kilomeetrit, ehk ka enam, raske hetkel hinnata, sest polügon asub ju väljaspool linna. Need, kes seersantide silmis patustasid, need pandi kolonni ümber jooksma. ... Palavus! Palavus! Palavus! Ei olnud harvad juhud, mil kaasvõitlejatest keskit minestas. Veidi tüsematel meist kippusid tihtipeale reite siseküljed hauduma minema. Roodu прапорщик oli suht mõistlik mees ja lasi poistel spetsiaalselt end pesta, mil naasti, see oli abiks.
Polügonil asus ka takistusriba ning igal korral oli seal meil jooksmist.
Laskmisharjutuste osas palju ei meenu. Ühel korral kuulipilduja (ПК) harjutusel sain ka tunda roodukomandöri pahameelt, ei meenu, mistõttu. Soomusmasinast (БМП-1) saime suht vähe harjutada, seal juhtus ka selliselt, et öisel harjutusel (vist vaid korra saimegi öösel proovida) lasime segaduses kuulipildujast (ПКТ) raja valgustusposte. Eks ajagraafik oli tihe, saabusime ju armeesse planeeritust hiljem, eks see tekitas segadust ka koolituskalendris. Koolitati ju meist eelnimetet lahingumasina komandöre. Harjutasime ka granaadiheitjast (РПГ-7), see oli meie jao profiil.
Eks janu kimbutas meid seal polügonil enim. Aga aru saime ka, et isegi vee saamisel ei tasunud end "täis" juua, sest omal nahal tundsime, et mida enam jood, seda enam soovid, vedelikku pidi sellises kuumuses mõõdukalt tarbima. Eks seersandid jt. ülemused tegid ka parima, et me sootuks eriti juua ei saaks. Üks oli polügoni vee juures oluline – see ei olnud soolane. Kraan asus veidi eemal, st. meie asukohat oli kraanist eemal, õnnega ol(d) koos see, kes saadeti vee järele, too (need) sai(d) end kurguni täis juua. Kui soovis(id).
TÖÖ LINNAS
Nii mitmedki korrad "komandeeriti" meid linna tööle. Meenub, mil aitasime kellelgi külmkappi taresse vedada. Meenub ka öised rongide laadimised, pikad ja kitsad kastid sõjaväe-miskit, ei tea, mis sees oli.
Päris mitmel korral sai käidud, enamasti paarikesi, aga ei meenu, kas koos Peebuga, vist mitte, kuskil tehases Lõunat saime sealsamas. Teadagi et sõduril on kõht alati tühi, tehases asuvas puhvetis töötas mammi, kes meid alati kostitas, oma kulul. Seetõttu sättisime end ka alati sealt läbi astuvat. Mammi nimetas, et tal endal poeg armees ja loodab, et keskit ehk hoolitseb samamoodi ka tema eest. Mida me tehases tegime? Vot, ei meenu.
SANTŠAST ehk санитарная часть
Sattusin sinna kahel korral. Mis järjekorras, vot, ei oska kosta.
Üks kord olin seal statsionaarsel ravil mingi kõhuhädaga, lausa isolaatoris. Oi, see oli puhkus. Üksi pisikeses kaheses palatis. Tõsi, üks "vana" tahtis mind sundida oma vormi pesema, aga ... ju ta polnudki nii vana, sain ta pikalt saata. Asusin seal mõned päevad.
Teine kord meedikutega trehvata oli, mil naasime polügonilt. Nimelt, olime seal laskeharjutustel vm-l ja mingil põhjusel ei oldud meie toimetamistega rahul. Karistuseks oli polügonilt tagasi marssimise asemel aga jooksmine ja osa teest gaasimaskides, lisaks sellele oli ka pimedus peale langemas. Mina pidin (ilmselt "eriliste teenete eest") oma turjal tassima PKT'd, joosta oli selliselt, pehmelt öeldes, eriti ebamugav, lisaks gaasimask ju peas. Ja juhtuski, et sattusin pimedas augule ja kukkusin sinna sisse, kuulipilduja mulle peale. Muidugi, kiirelt jalule, august välja ning edasi. Mil juba sõjaväeosas olime ja tänavavalgus meile langes, vaatasid mu saatusekaaslased ja ka seerud (~ seersandid) mind teatud õudusega, selgus, et kuulipilduja oli mul pea puruks teinud ja verd ... noh, ikka tuli. Mind kamandati ühe ehmunud seeruga santšasti, kus mind tohderdati. Ei meenu, kas õmblusi ka vaja oli.
KULTUUR
Kohe meie kasarmu vastas asus kultuurimaja. Meenub, et suur hoone, saaliga ja puha.
LAHKUMINE
Paraku ei mäleta sellest suurt. Kingitud raamatut sai eeltoodult nimetatud. Lahkusime koos Peebuga ja endiselt säilis lootus, et saame ehk ka hilisemas koos olla, aga ... etteruttavalt olgu öeldud, et nii ei läinud.