[7.11.2013, mõeldud 'Narva maja* info' <[email protected]>]

* "Narva maja" - Ülikooli Majandusteaduskonna õppehoone Tartus Narva mnt. 4.

Üha enam on tajutav ootus, et viimastel aastatel ilmutatud kannatlikkus ja kasinus konverteeritaks käegakatsutavaks elu-olu paranemiseks ja seda mitte ebamäärases kauges tulevikus vaid juba eile ning homme ja lähiaegadel.

Aga ka juhul, kui majanduslik seis järgmistel aastatel paraneb, on ees mitmeid riske, mis võivad meie kestlikku arengut pärssida.

Suur osa meie nö. "tulusid" on ette broneeritud. Suur osa eelarve kuludest on sellised, mis on ette määratud või muul moel fikseeritud. Need on kulud, mida peab (?) rahastama oma (?) kohustuste (nii sisemiste kui väliste) täitmiseks ning mis ei pruugi toetada konkurentsivõimet, vähemasti ulatuses, mis oleks oodatud. Selliste fikseeritud (kas alati mõttekate!?) kulude osakaal on eelarves pidevalt kasvanud, on kasvanud kiiremini kui tulud ning jätkavad suurenemist ilmsesti ka edaspidi.

Jätkusuutlikku stabiilset arengut ei saa tagada projektipõhisuselt. Seda ei sisuliste, tööjõu ega ka olme-majanduslike kulude osas. Sõltudes investeeringute puhul suuresti euro- vm. (ka sisestest) abirahadest, ongi kujunenud olukord, kus ei ole keskendutud mitte terviklikule arendamisele, vaid probleemidele, mida oli ja on võimalik lahendada abirahadest tulenevalt. Kas seda kõike ka tegelikkuses vaja oli? Kas oleksime kõike seda teinud, kui me oleks selle pidanud või peaksime maksma n-ö oma rahast?

Oleksime pidanud juba eile teadvustama, et ei suuda lähitulevikus kõike oma eesmärkidega kirja pandut nüüdses mahus ja vahenditega pakkuda. Kuna aga enamiku eesmärkidest realiseeritakse siinsamas kohapeal, siis on otsustamise puhul oluline vaadelda keskse struktuuri ja kohapealsete ülesannete ja kulude-tulude ning teenuste paletti terviklikult ja koostoimes. Vaja oleks ennekõike selgust, milline on mõistlik ja reaalsest suutlikkusest lähtuv tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse vahekord. Kui kõrgeid ja pakse müüre me keskse struktuuri ja kohapealse vahele ehitame ja kui keeruliseks me kogu selle süsteemi ajame? Ja kas see üldse on mõttekas?

Rahakasutuse, rahastamise piisavuse ja ülesannete täitmise juures tuleb puudutada veel üht olulist aspekti. Nimelt – kas on meil miskit/keskit, kelle ülesanne on anda iga astme otsustajatele ja kindlasti ka avalikkusele infot rahakasutuse mõistlikkuse kohta nii keskelt kui kohapeal? Ilma, et rikutaks kuidagi eri tasemete autonoomiat. Et saada sõltumatu kõrvaltvaade, soovitus. Kuna raha, mida kasutatakse, on suuresti meie kõigi ühine raha.

Mitte alati pole olnud, eriti viimaste aastate jooksul, meie kiirete ja korralikult läbi mõtlemata otsuste taga väline surve, vaid sageli ka soovimatus või oskamatus süveneda. Need asjaolud on omakorda jätnud jälje otsuste kvaliteedile ja ettevalmistatusele. Selles pole kahtlustki. Kas on olnud terviklikku ja süsteemset kava elu edendamiseks silmas pidades pikemaid perspektiive? Või on pigem lahendatud / üritatud lahendada üksikküsimusi, mida elu (?) on dikteerinud? Ning suhtutud edasisse arengusse ning altpoolt tulevatesse ettepanekutesse pigem arrogantselt? Aga teame, et üleolev suhtumine võib tekitada usalduskriisi. Aga kindlasti tekitab arrogantsus ükskõiksust. Ja ükskõiksus on kõige hullem, mis juhtuda võib. Kas on olemas terviklik ja süsteemne kava elu edendamiseks ka laiemaid eesmärke silmas pidades?

Elu-olu toimimist ei ole kohane käsitleda kui mingit projekti, mida kusagilt fondidest rahastatakse. Võib kinnitada, et projektipõhine elu ja tegutsemine pole kestlik. Strateegilised funktsioonid peaksid olema stabiilsel ja kindlal alusel, sest vaid nii on võimalik luua nii sisemist kui ka välist usaldust. Stabiilsuse kõrval vajame aga valmisolekut radikaalseteks uuendusteks. Ning probleemide lahendamisel peab olema oluline vaid see, kui hea ja töötav on pakutav lahendus, mitte see, kes selle mõtte välja pakub.

Kokkuvõtvalt - eesmärkide otsimisel/leidmisel/seadmisel valikute tegemist ning otsuste langetamist pole meil enam võimalik edasi lükata.

Terv, ka Alar.

Riigikontrolör Alar Karis'e kõnest Riigikogi ees 6.11.13. Sobivus - minu arvates - kohalikku (~ teaduskonna/ülikooli) konteksti ei ole mitte pelgalt üldsõnalisuse tõttu.