Kõik Venemaal teavad, et täiesti kaitsetu on see, kes kohtus õigust otsib. Sellise inimese juhtum on lootusetu. Kui asi on juba kohtusse jõudnud, siis selle inimese taga pole jõudu. Sest riigis, kus valitseb kurjategija, lahendatakse vastuolulisi küsimusi läbirääkimiste, võimu, kauplemise, pettuse, reetmise ja muude reaalsest elust pärit mehhanismide, mitte mingi seadusega.

Mida hiilgavalt demonstreeriti ka eile, kui kodumaa reeturiteks ja riigireeturiteks kuulutatud tapsid hommikul kogu jahmunud Venemaa silme all mitu Vene armee ohvitseri ning õhtusöögiks leppisid nad kellegagi kokku ja läksid koju, et rahaga kohvreid omavahel jagada. Pealegi pole kohvrid mitte metafoorsed, vaid tõelised. Neid näidati isegi Venemaa televisioonis.

Seega näidati taaskord seadusele ja õiglusele Venemaal oma koht kätte. Ja see koht pole üldse prestiižne. Kohtust te neid kahte ei leia.

Üldiselt on kohus juba ammu muutunud lihtsalt platvormiks, kus kodanik saab ainult kõne pidada ilma (ja seda fraasi korratakse minu süüdistuses sadu kordi) "riigiasutustega kooskõlastamata". Tõsi, eriti kavalate kohtuvaidluse võimaluste ja viimase sõna kuritarvitajatele mõtlesid nad esmalt välja kinnise kohtu ja seejärel kinnise kohtu vangla territooriumil.

Sellegipoolest tuleb ära kasutada iga võimalus, et sõna võtta ja rääkides nüüd kaheksateistkümneliikmelise publiku ees, kellest seitse on oma nägu varjavad mustad maskid pähe pannud, tahan mitte ainult selgitada, miks ma jätkan võitlust selle hoolimatu kurjuse vastu, mis nimetab end "Vene Föderatsiooni riigivõimuks", vaid ka kutsuda teid seda koos minuga tegema.

Miks mitte? Võib-olla panite need maskid ette sellepärast, et kardate midagi inimlikku, seda, mis teil on ja mis võib peegelduda teie näomaskita katmata näol? Näiteks vanglaülem, kes praegu on minu selja taga, peaks oma ametikoha järgi teadma, millised kohtud mind ootavad. Ja nii ma seletan talle järjekordset kriminaalasja ja eelseisvat kohtuprotsessi, mind ähvardavat uut tärminit. Iga kord, kui ta noogutab pead, sulgeb silmad ja ütleb: "Ma ei mõista teid ega saa iial mõistma". Ma peaksin proovima talle selgitada.

Küsimus, kuidas käituda, on inimkonna põhiküsimus. Lõppude lõpuks on kõik ümberringi nii keeruline ja nii arusaamatu. Inimesed on jooksnud jalad alt, otsides valemit, kuidas teha õiget asja. Otsides midagi, millele otsuse tegemisel toetuda.

Mulle väga meeldib meie kaasmaalase, filoloogiadoktori, professor Lotmani sõnastus. Üliõpilastega rääkides ütles ta kord: „Inimene on alati ettenägematus olukorras. Ja siin on tal abiks kaks jalga: südametunnistus ja intellekt.

See on minu meelest väga tark mõte. Ja inimene peab toetuma mõlemale jalale.

Ainult südametunnistusele lootmine on intuitiivselt õige. Kuid abstraktne moraal, mis ei võta arvesse inimloomust ja reaalset maailma, taandub kas rumaluseks või julmuseks, nagu on juhtunud rohkem kui üks kord.

Aga toetumine intellektile ilma südametunnistuseta - just see on praegu Vene riigi keskmes. Esialgu tundus see idee eliidile loogiline. Kasutades naftat, gaasi ja muid ressursse, ehitame üles südametunnistuseta, kuid kavala, kaasaegse, ratsionaalse, halastamatu riigi. Me saame rikkamaks kui eelmiste aastate kuningad. Ja meil on naftat nii palju, et ka elanikkonnale jagub midagi. Kasutades vastuolude maailma ja demokraatia haavatavust, saame juhtideks ja meid hakatakse austama. Ja kui ei, siis kartma.

Kuid igal pool juhtub sama. Intellekt, mida südametunnistus ei piira, sosistab: võta ära, varasta. Kui oled tugevam, siis on sinu huvid alati tähtsamad kui teiste õigused.

Tahtmata toetuda südametunnistuse jalale, tegi minu Venemaa mitu suurt hüpet, lükates kõik ümber, kuid siis libises ja mühinal, hävitades kõik ümberringi, varises kokku. Ja nüüd vedeleb ta kas muda- või vereloigus, luumurdude, vaese, röövitud elanikkonnaga ning ümberringi lebavad kümned tuhanded 21. sajandi kõige rumalamas ja mõttetumas sõjas hukkunud.

Aga varem või hiljem tõuseb ta muidugi uuesti. Ja see sõltub meist endist, millele ta tulevikus tugineb.

Ma toimin, tundub mulle, järjepidevalt. Ilma igasuguse draamata.

Ma armastan Venemaad. Minu intellekt ütleb mulle, et parem on elada vabas ja jõukas riigis kui korrumpeerunud ja vaeses. Ja kui ma siin seisan ja seda kohut vaatan, ütleb mu südametunnistus, et sellises kohtus ei ole õiglust ei minu ega kellegi teise jaoks. Õiglase kohtumõistmiseta riik ei saa kunagi õitsvaks. Nii et - nüüd räägib taas intellekt - minu poolt on mõistlik ja õige võidelda sõltumatu kohtu, ausate valimiste eest, olla korruptsiooni vastu, sest siis saavutan ma oma eesmärgi ja saan elada oma vabal, õitsval Venemaal.

Võib-olla tundub teile nüüd, et ma olen hull ja teie kõik olete normaalsed, sest ei saa ujuda vastuvoolu. Aga mulle tundub, et just teie olete hulluks läinud. Teil on üksainus Jumala antud elu ja mille peale otsustasite teie selle kulutada? Et panna rüüd õlgadele ja need mustad maskid pähe ja kaitsta neid, kes teid tagatipuks ka röövivad? Et aidata kellelgi, kellel on kümme paleed, ehitada üheteistkümnes?

Selleks, et maailma tuleks uus inimene, peavad kaks inimest eelnevalt kokku leppima, et toovad mingisuguse ohverduse. Uut inimest tuleb sünnitada valudes ja siis temaga unetuid öid veetma ja siis temaga koera võtma. Pärast jalutama selle koeraga.

Ja samamoodi - et sünniks uus, vaba, rikas riik, peavad tal olema vanemad. Need, kes teda tahavad. Kes ootab teda ja kes on valmis tema sünni nimel tooma ohvreid. Teades, et ta on seda väärt. Hoopiski mitte ei pea kõik vangi minema. See on rohkem nagu loterii ja mina tõmbasin välja sellise pileti. Kuid igaüks peab tooma mingi ohverduse, tegema mingi pingutuse.

Mind süüdistatakse vaenu õhutamises võimude ja eriteenistuste esindajate, kohtunike ja partei "Ühtne Venemaa" liikmete vastu. Ei, ma ei õhuta vihkamist. Ma lihtsalt mäletan, et inimesel on kaks jalga: südametunnistus ja intellekt. Ja kui tüdinete selle võimuga libisemisest, lõhkudes oma otsaesise ja tuleviku, kui saate lõpuks aru, et südametunnistuse tagasilükkamine viib lõpuks intellekti kadumiseni, siis võib-olla seisate nendel kahel jalal, millel inimene peaks seisma, ja saame koos tuua lähemale Kauni Tuleviku Venemaa.